Deepfake-videod – kui tehnoloogia ületab eetilise piiri
Viimastel aastatel on tehnoloogia teinud tohutu hüppe visuaalse sisu loomisel ja töötlemisel. Üks kõige vastuolulisemaid arenguid selles valdkonnas on deepfake’ide ehk süvaõppega loodud võltsvideote esiletõus. Kui esmapilgul võib tunduda, et tegemist on lihtsalt järjekordse tehnoloogilise trikiga, siis süvenemisel ilmneb, et deepfake’id on midagi palju tõsisemalt kõneväärset – need kujutavad endast selgelt ebaeetilist tehnoloogiat, mille kahjulik mõju ühiskonnale, üksikisikutele ja tõe tajule on juba praegu märgatav.
Mis on deepfake-videod?
Deepfake-videod luuakse süvaõppe algoritmide abil, mis võimaldavad asendada ühe inimese nägu või häält teise omaga. Seejuures on tulemused üha realistlikumad – videod näivad ehtsad ning keskmine inimene ei pruugi aru saada, et tegemist on võltsinguga. Esialgu kasutati seda tehnoloogiat süütutes paroodiates või eriefektide täiustamises, kuid kiiresti said sellest tööriistad, millega saab süstemaatiliselt moonutada tegelikkust.
Tehnoloogia kui relv
Deepfake’ide puhul on tegemist tehnoloogiaga, millel on põhiolemuselt manipuleeriv ja kahjustav potentsiaal. Seda ei kasutata mitte lihtsalt meelelahutuseks, vaid sageli otseselt halva tahtega. Näiteks:
-
Poliitiline väärinfo: Deepfake’e on kasutatud selleks, et panna poliitikud ütlema asju, mida nad pole kunagi öelnud, luues seeläbi valeväiteid ja süvendades polariseerumist.
-
Kättemaksupornograafia: Sadade naiste nägusid on paigaldatud pornotähtede kehadele ilma nende loata, mis kahjustab nende mainet ja vaimset heaolu.
-
Kelmus ja väljapressimine: Võltsvideotega võib tekitada olukordi, kus inimesi hirmutatakse, neilt raha nõutakse või nende identiteeti varastatakse.
Erinevalt tavalisest fotomanipulatsioonist loob deepfake illusiooni, mis kõnetab meie usaldust audiovisuaalsesse tõendusmaterjali. Kui me ei saa enam usaldada seda, mida näeme ja kuuleme, laguneb alus, millele toetuvad demokraatia, õigusriik ja meediausaldus.
Kas deepfake’il on eetilist kasutust?
Tõsi, leidub mõned üksikud valdkonnad, kus deepfake-tehnoloogiat saab rakendada eetiliselt: näiteks filminduses eriefektide loomisel, hariduses ajalooliste tegelaste taaselustamisel või keeleõppe personaliseerimisel. Kuid need kasutusviisid on piiratud ja rangelt kontrollitud. Massiliselt levinud ja kergesti kättesaadava tööriistana muutub deepfake enamasti vahendiks eksitamiseks.
See eristab deepfake’e teistest tehnoloogiatest nagu näiteks haamer või auto, mille kasutus sõltub peaaegu täielikult kasutajast. Deepfake sisaldab juba disaini tasandil manipulatsiooni võimalust, mis teeb selle eetilises plaanis problemaatiliseks isegi enne kasutusele võtmist.
Ühiskonna reaktsioon ja vastutus
Mõned riigid on hakanud deepfake-tehnoloogia kasutust piirama seadusandlikult, näiteks nähes ette karistusi, kui sellist materjali kasutatakse ilma inimese nõusolekuta. Samas on seadusandlus aeglane ja tehnoloogia areng kiire. Nii jääb kriitiliseks rolliks tehnoloogiaettevõtetel, platvormidel ja ka kasutajatel endil – olla teadlikud, vastutustundlikud ja võidelda aktiivselt väärinfo leviku vastu.
Kokkuvõtteks
Deepfake-videod pole lihtsalt neutraalne tehniline saavutus. Need on eetilise piiri ületamine, mis seab ohtu tõe, inimese väärikuse ja demokraatliku arutelu. Kuigi iga tehnoloogiat saab kasutada nii heaks kui halvaks, on deepfake’ide kahjulik potentsiaal niivõrd suur, et eetilisest aspektist ei saa me seda jätta kahe silma vahele. Tegu ei ole lihtsalt tööriistaga – see on tehnoloogia, mis kujundab inimeste usaldust, mälu ja identiteeti. Ja kui me selle üle kontrolli kaotame, võib tagajärg olla palju ohtlikum kui lihtsalt „tore nali internetis“.
Kommentaarid
Postita kommentaar