IT-tugitehnoloogiad – kelle asi ja kuidas neid Eestis rakendada?

IT-tugitehnoloogiad – kelle asi ja kuidas neid Eestis rakendada?

Kujutle, et oled Eestis otsustaja rollis valdkonnas, mis puudutab IT-tugitehnoloogiate – näiteks ekraanilugejate, punktkirjamonitoride või lülitisisestuse – kasutuselevõttu. Kuidas neid arendada, rahastada ja kelle vastutusvaldkonda see üldse peaks kuuluma? Kas tegu on pelgalt tehnoloogiaga, mille võiks liigitada IT-ministeeriumi alla nagu printerid ja võrguseadmed? Või on see hoopis sotsiaalne ja inimõigustega seotud küsimus?

Tugitehnoloogia pole lihtsalt IT – see on abivahend

Võib tunduda loogiline, et pimedale mõeldud punktkirjamonitor või suus hoitav sisestuspulk kuulub tehnoloogia alla. Ometi pole need lihtsalt „vidinad“ nagu monitor või klaviatuur – need on inimesele ainsaks võimaluseks osaleda tänapäeva digitaalses ühiskonnas. Seega on sisuliselt tegemist abivahenditega, mis sarnanevad kuuldeaparaadi või ratastooliga. Just seetõttu tuleb nende rakendamist käsitleda eelkõige sotsiaalpoliitilise teemana – ja see peaks kuuluma Sotsiaalministeeriumi pädevusse, tihedas koostöös IT- ja haridusvaldkonnaga.

Kellele ja kui kallilt?

Paljud tehnoloogiad – nagu näiteks JAWS ekraanilugeja või punktkirjamonitorid – on kallid. JAWSi omaosalus on Eestis näiteks 110 eurot ja punktkirjamonitorid maksavad tuhandeid. See teeb individuaalse soetamise paljude jaoks keeruliseks või võimatuks. Kuna need lahendused pole luksus, vaid osalemise eelduseks hariduses, tööturul ja avalikus elus, peaks riik katma nende soetuse kulud kas täielikult või suuremas osas.

Heaks eeskujuks on siinkohal Skandinaavia riigid, kus tugitehnoloogiate rahastamine ja kasutajatugi on osa riiklikust sotsiaalkindlustusest. Näiteks Rootsis saab nägemispuudega inimene tugiseadmed tasuta laenuks, koos väljaõppe ja kohandatud tarkvaraga. Eestis võiks sarnase lähenemise aluseks võtta paindliku skeemi, kus tööealised inimesed, õpilased ja teised aktiivset osalemist vajavad rühmad saavad vajalikud seadmed soodsalt või tasuta, koos tugiteenustega.

Mitte ainult riistvara, vaid ka tarkvaraline ligipääsetavus

Teine oluline osa on standardite ja seadusandluse kehtestamine, et kogu avalik tarkvara ja e-teenused oleksid ligipääsetavad – mitte ainult neile, kellel on kallis eritehnika, vaid ka neile, kes kasutavad tasuta või vabatarkvaralisi lahendusi. Näiteks NVDA, Orca ja eSpeak on vabad, ent vajavad tuge, lokaliseerimist ja süsteemide standardite järgimist, et need ka Eestis hästi toimiksid. See vajab riiklikku koordineerimist – Kommunikatsiooni- ja Majandusministeeriumi roll on siin oluline.

Kokkuvõte

IT-tugitehnoloogiad pole lihtsalt riist- ega tarkvara – need on ligipääsu tööriistad, ilma milleta jäävad paljud inimesed digitaalsest ühiskonnast kõrvale. Riiklikult tuleks neid käsitleda abivahenditena, mille arendamine, rahastamine ja kasutajatoe tagamine on eeskätt sotsiaalvaldkonna küsimus, millele IT- ja haridussektorid lisavad tehnilise ja praktilise mõõtme. Kui soovime kaasavat ja inimväärikat ühiskonda, ei saa tugitehnoloogiad jääda üksikute entusiastide või kasutajate endi mureks – need peavad olema kättesaadavad, rahastatud ja integreeritud meie ühiskonda süsteemselt ja pikema plaaniga.