Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis: Kus me oleme ja kuhu võime liikuda?

 

Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis: Kus me oleme ja kuhu võime liikuda?

Eesti on tuntud oma digiriigi ja tehnoloogiliste edusammude poolest, kuid selle taustal kasvavad ka jälgimiskapitalismi ja digiaediku ohud. Avalikus internetiruumis, meedias ja riigi e-teenustes on juba täna märke sellest, kuidas andmepõhine majandus ja tehnoloogiline infrastruktuur võivad hakata kodanikuvabadusi kitsendama. Küsimus on selles, kas Eesti suudab leida tasakaalu tehnoloogia arengu ja isikuvabaduste kaitsmise vahel või vajub üha sügavamale jälgimisühiskonna mustrisse.

Hetkeseis 2025. aastal

Sotsiaalmeedia hiiglased nagu Facebook, Google ja TikTok koguvad Eesti kasutajate kohta tohutul hulgal andmeid, mis suunatakse sihitud reklaamide ja poliitilise mõjutustegevuse teenistusse. 

Eestis on ajakirjandus vaba, kuid internetimeedias on näha trende, kus algoritmipõhised platvormid (nt YouTube ja Facebook) mõjutavad, millised uudised ja vaated levivad. Väiksematel ja sõltumatutel väljaannetel on raskem pildis püsida, sest nad ei saa samasugust ligipääsu andmepõhistele reklaamimudelitele nagu suured meediakontsernid.

Kuigi EL-i regulatsioonid, nagu GDPR ja DSA (Digital Services Act), on andnud kodanikele mõningaid kaitsemehhanisme, jäävad need suures plaanis tehnoloogiaettevõtete huvidele alla.

Tulevikustsenaariumid: must ja valge variant

Must stsenaarium: Kontrollitud digiriik

Eesti digiriigi läbipaistvus hakkab vähenema, kuna jälgimiskapitalismi ärimudel muutub normiks ka avalikus sektoris. Valitsus ja suured tehnoloogiaettevõtted saavad järjest suurema võimu kodanike üle, kasutades automatiseeritud jälgimist ja sihitud info levitamist poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Samuti süveneb tehnoloogiline sõltuvus globaalsetest IT-hiidudest, mis muudab meid USA ja Hiina ettevõtete algoritmide mängukanniks.

Samal ajal muutub internetiruumi killustumine probleemiks. Kuna kohalikke alternatiive suurtele platvormidele ei suudeta pakkuda, sõltuvad Eesti kodanikud aina rohkem suletud süsteemidest, kus nende andmed on ettevõtete kontrolli all. Ühiskond liigub suunas, kus digiteenuste kasutamine muutub faktiliselt kohustuslikuks, kuid nende tingimused on läbipaistmatud ja kodanikud kaotavad valikuvõimaluse.

Valge stsenaarium: Vaba ja avatud digiriik

Eesti teeb julgeid samme oma digiriigi reformimiseks ja isikuandmete kaitse tugevdamiseks. Kodanikele antakse rohkem kontrolli oma andmete üle, näiteks võimalus kergemini keelata isikuandmete kasutamine reklaami- ja jälgimisteenustes. Avalik sektor hakkab kasutama läbipaistvamaid ja avatud lähtekoodiga lahendusi, et vähendada sõltuvust globaalsetest tehnoloogiahiidudest.

Samas soodustatakse ka kohaliku ja sõltumatu tehnoloogiasektori arengut, toetades avatud platvormide ja detsentraliseeritud tehnoloogiate kasutuselevõttu. Eesti arendab oma andmemajanduse mudelit nii, et see pakub kodanikele ja ettevõtetele privaatsussõbralikke alternatiive, vähendades vajadust sõltuda USA ja Hiina korporatsioonide infrastruktuurist.

Kuhu edasi?

Praegu on Eesti digiriik veel valikute ees. Jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemid ei ole pelgalt tehnilised, vaid ka poliitilised ja ühiskondlikud küsimused. Kas me tahame, et meie andmed oleksid peamiselt eraettevõtete või riigi kontrolli all? Kas me suudame säilitada digitaalse vabaduse, samal ajal tagades, et tehnoloogia teenib ühiskonda, mitte vastupidi? kui me ei sea selgeid piire jälgimisühiskonnale ja digitaalsele suletusele, võib järgmine kümnend tuua kaasa palju suuremad probleemid. Ent kui Eesti suudab säilitada oma innovaatilise ja avatud digikultuuri, võime olla maailmas eeskujuks, kuidas tehnoloogiat kasutada ilma kodanikuvabadusi ohverdamata.